Jette vanaema sünnipäev

Vanaonu Rein oli kõhuli põrandal. Ta roomas nagu vihmauss mööda elutuba, et teha diivani alla pugenud kassist ilusat pilti. Temast hüppas üle tädi Maarika, kes tuiskas tahvelarvutiga mööda tuba. Ta näitas Kanadas elavale onu Kalmerile, kuidas edenevad sünnipäevapeo ettevalmistused. Kogu see möll tähendas vaid üht – kätte oli jõudnud Jette vanaema sünnipäev! Kuigi suur pere suhtleb iga päev internetis, on ühes majas koos olla ikka hoopis teine tunne.

Kõige selle keskel seisis väike Jette. Ta oli nina vastu aknaklaasi surunud ja puhus aknale uduseid ringe. Ta ootas Väikest Onu, kes on Jette ema vend. Tüdruku arvates on ta maailma kõige pikem mees. Just sellepärast kutsub Jette teda Väikeseks Onuks – on marunaljakas öelda „väike“ kellele kohta, kes on kõigist teistest pikem ja oma pea vastu laelampi ära lööb. „Siin pole häbeneda midagi! Nalja peab saama!“ armastas onu ikka öelda, kui tal midagi natuke vussi läks.

Vanaema käokell lõi kaks ja peo ettevalmistused olid täies hoos. Väike Onu ei olnud ikka veel kohal! Jette hakkas juba muretsema, et ta ei saagi sünnipäevale tulla. Ja siis kõlas üks eriline koputus! Jette teadis täpselt, kes niimoodi koputab, ja jooksis kiljudes ukse juurde. „Väike Onu!“ hõiskas Jette. Ta hüppas onule hooga kaela, nii et see oleks peaaegu trepist alla veerenud. Kõikidest külalistest märgatavalt pikem onu haaras tasakaalu hoidmiseks uksepiidast ja ütles naerdes: „Nonii, mu väike sõber! Mida me täna mängime? Peitust? Kulli? Pulli?“

„Tule tuppa! Ma näitan sulle oma uut mängu!“ ütles elevil Jette ja sikutas Väikest Onu jope varrukast. Nad suundusid Jette vanaema arvuti juurde. Jette jooksis veel igaks juhuks vanemate juurde ja küsis, kas ta tohib korraks onuga arvutisse minna. „Olgu, aga ärge sinna väga kauaks jääge. Vanaema tahab varsti elutoas kõigiga koos pilti teha,“ ütles ema.

Jette avas mängu ja ütles elevusega: „Oi, nüüd läheb põnevaks!“ Ta käskis esimese asjana Väikesel Onul enda mängutegelasele välimus, nimi ja parool valida. Väike Onu trükkis ja itsitas: „Ma teen ikka sellise enda moodi tegelase, hästi pika ja hästi ilusa!“

Kui kõik oli tehtud, küsis Väike Onu: „Mis nüüd edasi saab?“

Tüdruk klõbistas nuppe, võttis Väikesel Onul käest kinni ja teatas: „Nüüd algab suur seiklus!“ Äkitselt sähvatas arvutiekraan valgeks, kostus kummaline sumin ja tuba muutus nende ümber uduseks. Jette ja Väike Onu tundsid, kuidas toolid nende alt kadusid ja põrand muutus pehmeks nagu pilv.

Järsku keerlesid nad nagu sokid pesumasinas. Keeris tõmbas neid üha kiiremini mängumaailma suunas. „Hoia minu käest kõvasti kinni! Varsti oleme kohal!“ hõikas Jette Väikesele Onule, endal juuksed tuules lehvimas. Lõpuks potsatasid nad Maagilisse metsa, mis oli arvutimängu alguseks.