Aeg lendab

Jette ja Väike Onu tõusid arvutilaua tagant püsti ja ruttasid õue, et sünnipäevatorti süüa.

„Aitäh, et sa minuga mängisid, Väike Onu! Suures inimesed ei taha tavaliselt minuga arvutimänge mängida. Mul oli sinuga nii tore!“ ütles Jette.

Väike Onu jäi seisma, vaatas Jettele otsa ja vastas: „Minul oli sinuga ka väga lõbus!“

Õues laua juures avastasid nad suure ehmatusega, et tordist olid järel ainult natuke puru tordilabida kõrval.

„Kas me jäime tordist ilma?“ küsis Jette kurvalt.

Väike Onu kraapis tordilabidaga vanaema hõbedase vaagna põhja ja ütles sama kurva häälega: „Paistab küll nii.“ Jette läks arglikult vanaema juurde ja lausus: „Kallis vanaema, mul on nii kahju, et me Väikese Onuga sinu sünnipäevatordi söömise ajaks kohale ei jõudnud. Me mängisime arvutimängu ja ei pannud tähelegi, mis kell on.“

„Oh, armas laps! Sellest pole midagi. Ma mõistan küll. Mäng võib olla nii põnev, et aeg lausa lendab. Eks minulgi kadus lapsena mõne mängu ajal ajataju ja jõudsin tuppa alles täitsa pimedas,“ lohutas vanaema Jettet. Ta paitas tüdruku pead ja lisas: „Õnneks on suvi alles ees ja saame veel palju toredaid asju koos teha, ka torti süüa, ja äkki õpetad mullegi seda vahvat arvutimängu?“

„Aga enne, kui mängima hakkame, pean ma sulle mõned tähtsad reeglid selgeks tegema,“ ütles Jette.