Salasõna Sipelgad

Väike Onu ja Jette tõusid püsti ning vaatasid ringi. Nad olidki arvutimängus sees! Mets nende ümber oli maagiline – kõik puud olid eri värvi. Keegi oleks need nagu guaššvärvidega julgelt üle kallanud. Seal olid erkrohelised, kuldkollased, erepunased, helelillad ja säravsinised puud.

Puude lehti veidi lähemalt vaadates nägid Jette ja Väike Onu, et need ei olnudki päris tavalised puulehed. Lehtede asemel kiikusid tuules pehmed tutsakad nagu suhkruvatt. Väike Onu sirutas kaela pikaks ja nuusutas üht oranži oksa. „Kuule, see lõhnab nagu karamellikissell! Ja sellel sinisel on mustikamoosi lõhn!“ Jette ei lasknud Väikesel Onul kuigi kaua lehti nuusutada. Juba sikutas ta kaaslast käest ja ütles: „Väike Onu, see ei ole kommipood! Tule nüüd! Me peame kõigepealt sinna mäe otsa ronima ja mängu alustama.“

Jette võttis suuna Maagilises metsas kõrguva mäe poole ja peagi hakkas ta mäest üles rühkima. Väike Onu jäi paigale. Tema ketsi nina ees seisis pisike sipelgas, käed puusas. Näis, et sipelgas pahandas: „Pibi-pipi-piiip-bibibi!“ Pisike piiksuv putukas isegi vehkis hoiatavalt jalaga Väikese Onu suunas.

Väike Onu seisis ehmunult ja nägi, et puude vahelt tuli sipelgaid aina juurde. Tema ümber oli juba terve ring porisevaid ja jalgu trampivaid putukaid. Nad nõudsid midagi oma salakeeles üha korrutades: „Pibiip-bibi-pipipi-bibi-piip!“

Väike Onu ei teadnud, mida teha. Ta naeratas ja lehvitas sipelgatele. Ta proovis neile isegi vastu piiksuda, kuid sipelgad piiksusid veel valjemini. Väikesel Onul ei tulnud rohkem ühtki head mõtet pähe ja ta otsustas lihtsalt joosta. Pikkade jalgade välkudes kihutas ta sinna, kuhu Jette oli läinud.

Sipelgad ei jäänud niisama ootama, vaid marssisid kõik koos Väikesele Onule järele. Nende pisikeste jalgade alt tõusis tolmupilv ja nende hääl kõlas valjult üle metsa: „PIBI-PIIIP, PIBI-PIIP!“

Väike Onu jõudis Jettele poole mäe peal järele ja küsis hingeldades: „Jette! Kes need sipelgad on? Miks nad minuga pahandavad? Kas ma tegin midagi valesti?“

Jette vaatas selja taha ja nägi, et sipelgad olid neile järele jõudmas. Nad vehkisid hoiatavalt oma jalgadega ja piiksusid nõudlikult. „Need on Salasõna Sipelgad,“ ütles Jette. „Nad paistavad päris kurjad! Kas sa panid mängu alustades ikka sellise parooli, mida Salasõna Sipelgad ära arvata ei oska?“

Väike Onu avas suu, et vastata, aga Jette hõikas: „Räägime hiljem! Jookseme ruttu sinna koopasse peitu, et sipelgad meid mängust välja ei viskaks!“

Peaaegu mäe tipus oli väike koobas, mille sissepääsu oli raske märgata. Jette ja Väike Onu pugesid koopasse. Jette istus maha ja ütles hingeldades: „Tead, Väike Onu, Salasõna Sipelgad tahavad meid tegelikult kaitsta. Nad on mängus selleks, et keegi ei saaks edasi minna parooliga, mille teised võivad ära arvata. Ma tean, et nad võivad tunduda hirmutavad, aga tegelikult nad tahavad head! Sa panid vist liiga lihtsa parooli ja nad on mures, et keegi võib su mängutegelase ära varastada!“

„Noh, ma panin selle parooli, mida ma alati kasutan – 1234. See sama on ka mu telefonil,“ ütles Väike Onu.

Jette hüppas püsti ja kiljatas: „Väike Onu! Ise ütlesid, et nii lihtsat parooli ei tohi kunagi panna! Isegi lasteaialapsed teavad, et parool peab olema keeruline!“

„Aga see on ju kõigest mäng!“ ütles Väike Onu süüdlaslikult.

„Oled sina alles naljatilk, Väike Onu! Sa oled ju ka lapsena arvutimänge mänginud! Kas sa siis ei mäleta, et ka mängus on tugev parool tähtis? Noh, et keegi ei saaks sinu kontot endale võtta ja nii...“ vangutas Jette pead.

Väike Onu piilus koopast välja ja küsis: „Kuidas me saame Salasõna Sipelgad jälle rõõmsaks teha? Et nad meid rahule jätaks ja me mängida saaksime?“ Kaugemalt kostis väikeste jalgade trampimist ja krabinat. Salasõna Sipelgad otsisid neid.

„See on lihtne! Nad pööravad kohe otsa ringi, kui ütled neile uue tugeva parooli,“ selgitas Jette oma onule.

Väike Onu mõtles ja ütles: „Hea küll! Paneme ruttu mulle uue salasõna! Mis oleks, kui paneks parooliks RASKEPAROOL? Või äkki paneks oma nime?“

„Ei! Vali ikka midagi keerulist ja pisut naljakat, mida oleks lihtne meeles pidada,“ soovitas Jette. „Näiteks LastevorstLendavLima9,“ ütles Jette ja piilus koopast välja. Salasõna Sipelgaid olid koopale juba päris lähedal.

Väike Onu püüdis kiiresti mõelda, kuid sipelgad olidki juba koopa ees ja piiksusid kooris: „PIIP! PIBIIP! BIBIP! BIP!“

Väike Onu astus Salasõna Sipelgate ette ja hüüdis: „Oodake! Oodake! Mul on parem parool!“

Kõige suurem sipelgas, kes seisis kõige ees, pööras pea viltu, vaatas onule otsa ja ütles küsivalt: „BIBIIP?“

Väike Onu sosistas Salasõna Sipelgate pealikule oma uue salasõna kõrva – või vähemalt sinna, kus ta arvas, et sipelga kõrvad võiksid asuda.

Sipelgas seisis hetke liikumatult, seejärel liigutas aeglaselt oma tundlaid ja pani kaks väikest jalga rinnale risti. Ilmselt ta mõtles sügavalt talle sosistatu üle järele. Siis vaatas oma pisikeste sipelgasilmadega Väikesele Onule otsa ja hüüdis: „TUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUT!“ Selle peale hakkasid kõik Salasõna Sipelgad rõõmsalt tantsima ja hüppama. Kuskilt oli üks neist isegi pisikese pasuna välja otsinud, mida ta nüüd pidulikult tuututas.

„Hästi tehtud, Väike Onu! See töötaski!“ hõiskas Jette rõõmsalt ja viskas Väikesele Onule patsu. Ta jooksis koopast välja, kui Salasõna Sipelgad end ringi pöörasid ja hüpeldes üksteise järel tagasi mängu algusesse minema hakkasid.

Väike Onu oli lühikese aja jooksul õppinud, et selles mängumaailmas tasub tal Jettet kuulata ja tähele panna. Ta kargas püsti, et Jettele järgneda, aga lõi pea vastu koopa lage ära. Väike Onu kukkus suure mürtsuga istukile ja hakkas laginal naerma. „Oi jah! See mäng ei lähe mul just kõige paremini. Aga häbeneda pole siin midagi! Nalja peab saama!“ ütles Väike Onu ja kõndis kükakil koopast välja.