Sõit pilvetaksol

Jette ja Väike Onu jõudsid Maagilise metsa kõige kõrgema mäe tippu. Mägi oli nii kõrge, et sealt avanes vaade peaaegu tervele mängumaailmale. Mäge ümbritsesid isegi pehmed pilvepadjad. Väike Onu tõusis kikivarvule ja sirutas end läbi ühe väikese pilve nii, et see jäi tema ümber nagu kohev seelik.

„Vaata, Jette, ma olen pilvebaleriin!“ hüüdis Väike Onu ja tõstis käed pea kohale nagu tantsija. Jette naeris ja ronis suure roosa pilve peale. „See on pilvetakso! Tule ka! Ma näitan, mida siin mängus teha saab!“ kutsus Jette Väikest Onu.

Väike Onu võttis julguse kokku ja hüppas roosale pilvele. Jette surus endale ja Väikesele Onule kiivri pähe ja käsutas: „Hoia nüüd kinni! Käik sisse!“

Pilv köhis end käima: „Puff! Puff! Puff!“ Jette ja Väike Onu hakkasid vaikselt podiseva ja pisikesi roosasid pahvakaid maha jätva pilvega liikuma. Peagi avanes neile imeline vaade – all laius maakaart, kus paksud tumedad metsad vaheldusid värviliste aasadega, õhupalle täis metsasalu kõrval kulges mõnus liivarand, siin ja seal oli näha kindluseid, kohvikuid, onne ja isegi pilvelõhkujaid.

Väike Onu märkas, et maa peal sibasid ringi mängijad: ühed võitlesid omavahel, teised jooksid ühest paigast teise, kolmandad istusid koos sõpradega ümber lõkketule ja ajasid juttu, neljandad otsisid aardeid, suured kotid seljas. Mängu saab tõesti erinevalt mängida!

Kaugel meres sädeles ja helkis üks saar.

„Mis seal toimub?“ küsis Väike Onu osutades näpuga saare suunas.

„See on Kullamägede seikluspark. Seal on finiš, kuhu pääseb siis, kui oled mängu võitnud…“ Enne kui Jette jõudis lause lõpetada, hüüdis onu: „Oi, võita mulle meeldib! Lähme kohe sinna!“ Ta pani pilvele raginal viimase käigu sisse.

Pilv hakkas aga vales suunas kihutama ja rappus kõvasti. „Otseteed pole!“ karjus pilvest kramplikult kinni hoidev Jette. „Väike Onu, otse ei saa sinna minna! Enne tuleb kõik lihtsamad tasemed läbi mängida!“

Pilvetakso laperdas täiel kiirusel edasi. Väikese Onu ja Jette ümber kogunes aina rohkem tigeda moega tumedaid pilvi. Ühtäkki purskas pilvedest paduvihma ja ümberringi sähvisid hirmutavad äikesenooled.

Jette ja Väike Onu põiklesid kurjade pilvede ja välgusähvatuste eest sik-sak-sik-sak siia-sinna. Tormimöllust eemaldudes nägi Väike Onu all süsimusta saart.

„Mis jube koht see veel on?“ hüüdis Väike Onu ulguvast tuulest valjemini.

„See on Kurjade Konnade saar! Selle tihedates metsades elavad suured konnad! Mitte lihtsalt pirakad purakad, nad on suuremad kui meie ja isegi puudest suuremad!“ karjus Jette hirmunud häälel. „Väike Onu, hoia nüüd pilvest kõvasti kinni, Kurjade Konnade saarele me küll sattuda ei taha!“

Aga oli juba hilja. Väike Onu libises pilvelt alla ja kukkus Kurjade Konnade saarele. Jette võttis kogu oma julguse kokku ja hüppas talle järele.

Põnts! Jette kukkus Väikese Onu kõrvale mudasse. Nad vaatasid üksteisele otsa ja küsisid korraga: „Kas luud-kondid jäid terveks?“ Niimoodi küsis alati vanaema, kui keegi komistas ja käpuli kukkus.

Väike Onu vaatas Jette mudast tilkuvat nägu ja itsitas: „No nalja peab ikka saama, isegi Kurjade Konnade saarel!“ Ta tõmbas endale sõrmedega põse peale mudatriibud. Jette vaatas oma onu triibulist nägu ja ei suutnud samuti naeru tagasi hoida.

Nende naer ei kestnud kaua. Üsna lähedalt kostis kõva „LÄRTS!“ Ja siis veel üks! Mustade puude vahelt ilmus nähtavale Suur Roheline Konn. Elukas oli majasuurune, tilkus limast ja vaatas Jettet ja Väikest Onu ahnel pilgul. Konn sirutas suust välja pika punase keele. Oli selge, et Suurel Rohelisel Konnal on plaan neid ära süüa.

Jette ja Väike Onu pistsid kiiresti jooksu, raginal läbi mustade põõsaste. Hiigelsuur konn järgnes neile pikkade hüpetega, püüdes oma pika keelega põgenejaid tabada. Väike Onu vaatas selja taha, et näha, kui kaugel konn on. Järsku läks kõik pimedaks. Suur Roheline Konn neelas nad alla! Rahulolev elukas tegi võiduka krooksu.

Enne, kui seiklejad üldse midagi mõeldagi jõudsid, olid nad tagasi mängu alguses, Salasõna Sipelgate pesa lähedal Maagilises metsas. Päike säras ja linnud laulsid. Justnagu polekski midagi juhtunud.

Väike Onu seisis pisut mudase särgiga keset imeilusat metsa, põlved värisemas ja prillid udused, ning küsis: „Mis just juhtus?“ Tüdruk hakkas laginal naerma ja selgitas: „Kui mängus kaotad, siis liigud lihtsalt mängu algusesse tagasi!“

Väike Onu noogutas aeglaselt ja küsis: „Siin on siis täiesti ohutu riskida?“

„Just! Kui sa oled teiste vastu hea – ei lõhu teiste ehitatud asju, ei ütle kellegi kohta halvasti ega varasta midagi, on see tore koht. Siin saab julgelt katsetada ja ennast proovile panna!“ rääkis Jette õhinal.

Väike Onu noogutas aeglaselt ja oli mõtlik. „See on muidugi väga tore, et siin kukkudes haiget ei saa. Oma ohutundlad tuleb ikkagi püsti hoida. Tead küll! Nii nagu päriseluski!“ ütles Väike Onu ja pani sõrmed kahele poole pead kõrvade juurde püsti nagu tundlad.

„Tundlad aktiveeritud!“ ütles Jette itsitades ja tõstis ka oma sõrmed kõrvade kohale püsti. Ta suunas tundlad väikese teeraja poole ja kutsus Väikest Onu: „Läheme nüüd ettevaatlikult edasi!“