Õhupallipadrik

Teist korda mängu algusest teele asudes olid Jette ja Väike Onu juba targemad. Nad teadsid, et mäe tipust pilvetaksoga sõitmine võib olla ohtlik ja viia ootamatutesse kohtadesse. Seetõttu otsustasid nad kõndida mööda kitsast teerada, mis viis neid Pallipadrikusse. „Pallipadrikust võib endale uusi sõpru leida!“ ütles Jette Väikesele Onule teadja näoga.

„Tohoh! Kuidas see käib?“ küsis Väike Onu.

„Pallipadrik on natuke nagu postkontor. Kui tahad teisele mängijale pilti või sõnumit saata, siis paned selle õhupalli sisse ja lased lendu,“ selgitas Jette.

„Ahhaa, see on siis nagu meie pere vestlusgrupp internetis, kus me üksteisega räägime ja pilte saadame?“ küsis Väike Onu.

„Jah, aga siin saab rääkida ka täiesti võõrastega. Nii põnev!“ vastas Jette.

Väikese Onu kulm tõmbus mõtlikult kortsu. „Kas see ohtlik pole? Niimoodi võõrastele pilte ja sõnumeid saata?“ uuris Väike Onu.

„Eks ikka on! Emme ei luba seal üksi käia. Sinuga koos võime ehk piiluda. Ma tean, et mõned suuremad naabrilapsed on siit endale internetisõpru leidnud,“ ütles Jette.

„Olgu! Piilume, aga oleme väga ettevaatlikud,“ oli Väike Onu pisut kõhklev.

Pallipadrikusse jõudes imetlesid Jette ja Väike Onu lõputuna näivat õhupallide metsa. Iga õhupalli sees oli pilt või sõnum. Jette ja Väike Onu uurisid palle lähemalt. Ühe palli sees oli kollase naerunäo pilt, teise sees kirjake, milles kutsuti Siilikest kell 12 tagaajamist mängima. Paljudes pallides olid pildid mängijatest, kus nad tegid naljakaid nägusid: üks põdrapoiss oli keele suust välja pistnud, üks tüdruk oli oma nina pöidlaga ülespoole tõmmanud ja üks mäger silmad kõõrdi ajanud. Väike Onu ja Jette vaatasid pilte, naersid ja tegid nägusid järgi.

Jette märkas ühe palli sees oma naabritüdruku koera pilti. „Paistab, et Pille on siia oma koerast naljaka pildi ja teate jätnud,“ ütles Jette ja hakkas usinalt sõnumit kokku veerima:

„MINA OLEN ÕUNAUSSIKE123. OTSIN MÄNGUSÕPRU!“

„Oh, Pille on päris targasti teinud, et ei ole oma pärisnime kasutanud!“ kiitis Jette. „Ema ja isa just rääkisid, kui mänguväljakul kellegagi tuttavaks saad, siis tohib enda pärisnime öelda. Sa näed, et ta on laps. Pealegi on vanemad tavaliselt kuskil lähedal. Aga arvutimängus on oma pärisnime kasutamine teinekord lausa ohtlik, sest siin ei tea kunagi, kes sinuga tuttavaks tahab saada,“ teadis Jette.

„No jah, sa ju ei näe teda päriselt,“ mõistis Väike Onu.

Äkitselt märkasid nad, et seisavad pikas järjekorras. „Kas te saaksite palun pisut edasi liikuda?“ küsis ühelt jalalt teisele keksiv nirk ja sättis oma pikka peenikest lipsu sirgeks.

„Oih, vabandust, muidugi,“ ütles Väike Onu ja nad liikusid Jettega järjekorras veidi edasi. „Mis siin toimub? Miks kõik järjekorras seisavad?“ uuris Väike Onu nirgilt.

„Täna on Pallipadrikus pildistamas fotograaf Orav Otto, kelle fotonurgas saab ilmatuma ilusaid pilte teha!“ seletas nirk vaimustunult ja kohendas kaabut.

Jette ja Väike Onu pidasid aru ning otsustasid, et tahavad ka sellest osa saada. Nad seisid järjekorras edasi.

Lõpuks jõudis järjekord ka Väikese Onu ja Jetteni. Orav Otto küsis, kas nad soovivad ka endast pilte teha. Mõlemad noogutasid. Otto klõpsutas kümme pilti ja pani need osavalt erinevate õhupallide sisse. Iga õhupalli sisse läks väike pilt Jettest ja Väikesest Onust ning sõnum „Tervitusi Pallipadrikust!“.

„Nüüd saate oma ilusaid pilte sõpradele jagada või kodus endale vaatamiseks üles panna,“ ütles Orav Otto õhupallinööre Väikese Onu kätte ulatades. „Kas soovite, et üks pilt ka teistele näha läheks? Saadan selle palliga üles õhku?“ küsis Otto.

„Ei, tänan pakkumast! Me jätame ikka kõik meie pildid endale vaatamiseks,“ vastas Jette.

„Hoidke siis nööridest kõvasti kinni, et pallid lendu ei pääseks. Kui pallid lendu lähevad, siis saavad kõik mängijad neid näha ja palle enda kätte tagasi saada on väga raske,“ manitses Orav Otto.

Väike Onu teatas enesekindlalt: „Pole vaja muretseda! Minust ettevaatlikumat siin ilmas ei leidu!“ Kohe pärast neid sõnu koperdas ta puutoika otsa ja kõik õhupallid lendasid taevasse.

Seepeale kostis peade kohalt vilistamist ja keegi hüüdis kõva häälega: „Õhupallid lennus! Õhupallid lennus! Kordan – õhupallid lennus!“

Hüüdjaks oli Pallipadriku vaht Härra Turvatihane. Nokamütsiga lind lendas kiiresti edasi-tagasi taeva all ja püüdis nokaga kogemata lendu läinud õhupalle. See oligi tema töö. Ta aitas neid, kes kogemata saatsid laia ilma midagi, mis tegelikult sinna minema ei oleks pidanud. Härra Turvatihane püüdis kõigest väest nokaga kinni napsata ka Jette ja Väikese Onu õhupallinööridest, kuid paar palli pääses siiski minema. Kohkunud Jette vaatas Väikesele Onule otsa ja ütles murelikult: „Emme saab nüüd pahaseks! Ta on ju mitu korda rääkinud, et oma pilte ei tohi kõigile vaatamiseks laiali saata.“

Härra Turvatihane tõi mõned kinni püütud pallid Väikese Onu ja Jette kätte ja lohutas neid: „Mõned pildid lendavad nüüd üle mängumaa. Te võite siiski proovida neil veel sabast kinni saada!“

„Kuhu suunas need õhupallid siis lendavad?“ uuris Väike Onu korravalvur-linnult.

Härra Turvatihane keeras nokka, et määrata tuule suunda ning ütles: „Praegune tuul viib need ranna poole. Kunagi ei tea täpselt, kuhu käest lastud pildid ja sõnumid jõuda võivad. Võite otsima minna, kuid kardan, et kätte te neid enam küll ei saa.“

„Aga proovima peab!“ ütles Jette ja tiris Väikest Onu ranna poole.