Petuäri rannas

Väike Onu ja Jette jõudsid randa. Seal oli palju rahvast – ühed mängisid palli, teised ujusid ja kolmandad jalutasid niisama. Üks ilus paks vares oli oma tiivad liiva peal laiali ajanud ja nautis rõõmsalt kraaksudes päikesevanne. Tema kõrval oli oma rannateki laiali laotanud rebasepere. Rebasekutsikad olid ema peaaegu üleni liiva alla kaevanud. Ainult niiske ninaots paistis veel välja. Vee ääres ehitasid karulapsed suuri liivalosse, kõigil kühvlid ja ämbrikesed käppade vahel.

Väike Onu imestas: „Oo, siin on nii palju rahvast!“„Jah, ja nad kõik näevad meie pilte,“ ütles Jette õnnetult ja osutas taevas lendavate õhupallide poole. „Kui meil oleks tiivad, saaksime pallid kinni püüda…“

„Tiivad? Kas ma kuulsin, et keegi ütles tiivad? Mina tean tiibadest kõike! Müün kolm tükki ühe hinnaga! Ainult teile, mu sõbrad!“ kostis Väikese Onu ja Jette selja tagant. Seal seisis rannas kaubitseja Pakkumiste Part, kes laotas oma müüdava kraami otsekohe liiva peale laiali. „Noh, võtate kohe kümme paari ehk?“ prääksus ta lootusrikkalt.

Samal ajal sumas veest välja Kauba-Krokodill. Ta hüüdis juba jooksu pealt: „Oot-oot! Minu käest saate veel soodsamalt! Ja rohkem! Ja värvilisi!“

Jette ja Väike Onu vaatasid, kuidas igast suunast jooksis nende poole erinevate kaupade müüjaid.

„Mis tiivad? Phäh! Ostke parem minult kuldne mõõk!“

„Mina annan propellerid ära täitsa poolmuidu!“

„Astuge ligi! Vaadake vaid, millised imelised tomanassid! Tomat pluss ananass! Uus toode! Väga odav!“

Isegi kaldast kaugel ujuvad haid karjusid: „Tasuta telefonid! Tasuta telefonid! Ujuge vaid meie juurde ja saate tasuta telefoni kohe kätte!“

Väike Onu kortsutas kulmu ja pomises: „Mis siin ometi toimub?“

Jette aga kalpsas rõõmsalt ühe müüja juurest teise juurde ja uudistas kõike, mida kaubaks pakuti. Ta proovis värviliste sulgedega kübarat, kauboisaapaid ja mitmeid päikeseprille. „Siit saab erinevaid asju osta!“ kilkas Jette.

Mahlakioski juures hakkas Jette erutatult üles-alla hüppama ja ütles Väikesele Onule: „Appike! Ma tean seda poissi seal järjekorras! See on Mängur Miku! Ta teeb alati nii ägedaid videoid YouTube`is! Lähme ja ütleme talle tere!“

Jette astus mahlajärjekorras seisva poisi juurde ja tervitas teda: „Tere, Mängur Miku!“

Poiss pöördus ja ütles laialt naeratades: „Jou-jou! Väike fänn vä?“

„Jaa! Nii tore sind siin näha! Miks sa siit mahla osta tahad? Oma videotes sa jood ja soovitad ju enda Mikumixeri limpsi,“ uuris Jette.

„Kuule, Mikumixer on lihtsalt reklaami pärast. Mulle tegelikult isegi ei meeldi gaasilised joogid! Ma videotes ju teesklen, et joon seda...,“ pomises juutuuber kohmetunult.

„Aga miks sa seda siis soovitad? Ja mis see reklaam veel on?“ uuris Jette.

„Reklaam on nagu sõbra soovitus, mis aitab sul teada saada, millised asjad on olemas ja miks need võiksid sulle meeldida. See on mu töö! Ma reklaamin igasugust kraami, mille eest mulle makstakse. Mõned asjad mulle meeldivad, mõned ei meeldi üldse. Ükskord tahtis üks sibulakasvataja, et ma ta sibulaid oma videos sööks ja kiidaks. Aga ma tegelikult ei söö sibulat ja loopisin neid siis niisama õhku nagu kloun,“ selgitas Mängur Miku oma tööd.

Juutuuberi ja Jette juurde astus Väike Onu, kes tuletas meelde: „Jette, me tegelikult ju otsisime tiibu. Meie pildid lendavad iga minutiga kaugemale.“

Jette vaatas taevasse ja ütles: „Nüüd on vist juba hilja. Ühtegi õhupalli isegi ei paista enam.“

„Ärge heitke meelt!“ kostus põõsaste vahelt kädistamist. Jette ja Väike Onu suundusid põõsaste poole. Sinna okste vahele oli üks harakas oma kauba laiali sättinud. Kaubaks olid erinevad aardekirstud – kuldsed, hõbedased ja pronksivärvi, kõik sädelevate kalliskividega kaunistatud.

Harakas meelitas: „Minul on teile lahendus. See ei maksa peaaegu midagi! Tulge ja veenduge ise! Ma luban, et ühes nendest kirstudest on kõik, mida vaja, et lendu läinud õhupall kinni püüda. Kirstude avamiseks tuleb vaid keerutada õnneratast.“

„Kas täitsa tasuta?“ kahtlustas Väike Onu. „Jette, ma ei tea… see tundub liiga hea, et tõsi olla.“’

Jette pani käe õnnerattale, et see keerlema tõmmata, kui harakas teda peatas: „Oota, väike tüdruk! Mitte nii kiiresti! Keerutamiseks on vaja pilet osta!!“

„Näed! Ma teadsin!“ hüüatas Väike Onu. „Tegu on lihtlabase pettusega. Jäetakse mulje, et midagi antakse tasuta ära, aga tegelikult küsitakse ikkagi raha.“

Väike Onu vaatas Jette kurba nägu ja lohutas teda: „Ega siis kõik ka pettus ole! Vaata, kui toredad lained praegu on. Täitsa ausad ja tasuta lained.“ Väike Onu pakkus välja, et nad võiksid kaubitsejatest kaugemale minna ja hoopis ühe mõnusa supluse teha.

„Väike Onu, sa tegid merele head reklaami. Ujume!“ kilkas Jette rõõmsalt ja jooksis vette.