Väike Onu kaob ära

Kullamägede seiklusparki jõudmiseks tuli lõbusal seltskonnal läbida põnev takistusrada: nad ujusid delfiinidega võidu, püüdsid püsida metsikult kappava ükssarviku seljas, lasid pepu peal alla vikerkaarest nagu liumäest ja üritasid vulkaani juures laavalilli kasvatada. See kõik võttis reisiseltskonna täitsa võhmale.

Pärast kõiki neid väljakutseid jõudsid nad Kullamägede seikluspargi väravate ette.

„Olemegi kohal! Ta-daa!“ hõiskas Jette.

Väike Onu vaatas hingeldades ringi ja kurtis: „Nii palav! Nii palju rahvast!“ Ta hakkas istumiseks lähimat kohta otsima ja ütles: „Teie minge vaadake, kui pikk on järjekord seiklusparki. Ma tõmban siin korraks hinge ja tulen teile varsti järgi.“

Jette haaras Ellil käest ja nad jooksid rahva sekka.

Väike Onu võttis tooli, sikutas selle piletimüügimaja katuse ääre alla ja istus mõnuga ohates toolile. Siis aga käis kõva praksatus! Tooli jalad murdusid pooleks ja tasakaalu kaotanud Väikese Onu silmad läksid suureks nagu tõllarattad. „Oh sa tuline heeringas!“ jõudis ta veel öelda, enne kui kukkus koos tooliga uperkuuti selja taga olevasse koristuskappi.

Kapis nägi Väike Onu kurja vaeva, et harjavarte, ämbrite ja vanade jopede hunnikust välja pääseda. Küll astus ta kogemata mingi pange sisse, küll võitles põrandamopiga. Riiulist toetuseks kinni haarates kukkus talle pähe puhastuslappide kuhi. Lõpuks, pärast maadlust koristustarvetega, õnnestus Väikesel Onul end siiski vabaks rabeleda. Kapist välja koperdades astus ta veel tagatipuks värvipoti sisse. „Siin pole häbeneda midagi! Nalja peab saama!“ ütles onu muhedalt ja hakkas oma kollasesse värvi kastetud ketsi raputades Jettet otsima.

Samal ajal seisis Jette järjekorras, et pääseda Kullamägede seiklusparki. Järsku avastas Jette, et ka Elli on kadunud kui tina tuhka. „Kus kõik on?“ mõtles ta.

„Järjekorrad on tüütud, eks?“ ütles Jette kõrvale ilmunud poiss sõbralikult.

„On jah! Pealegi kadusid nii mu sõber kui onu korraga ära. Kas sa tead, kui pikalt siin praegu veel seisma peab?“ küsis Jette poisilt.

„Tead, ma tavaliselt ei seisagi siin järjekorras, vaid lähen seiklusparki salaukse kaudu. Muide, mina olen Kris. Tule, Jette, ma näitan, kus salauks on!“ kutsus poiss Jettet kaasa.

„Tore tutvuda, Kris. Aga oota! Kuidas sa minu nime tead? Me ei ole ju varem kohtunud,“ vaatas Jette poissi kahtlustavalt. Ta tegi võõrale poisile mitu tiiru peale ja vaatas teda põhjalikult. „Midagi on siin mäda,“ sõnas Jette. „Kes sa selline oled?“ küsis tüdruk, ise samal ajal jalaga vastu maad kõpsides.

„Mina? Mina olen su sõber,“ ütles poiss ja ulatas Jettele õhupalli. Õhupalli sees oli pilt Jettest ja Väikesest Onust ning tekst „Tervitusi Pallipadrikust!“.

Enam polnud kahtlustki, et võõras poiss oli neid jälitanud. „Sa püüdsid Pallipadrikus meie pildiga lendu läinud õhupalli kinni ja jälitasid meid!“ ei suutnud Jette poisi käitumist uskuda. Poiss tegi nagu ta poleks öeldut kuulnudki, ainult naeratas ja võttis Jettel käest kinni ja hakkas teda eemale sikutama.

Nüüd oli küll ruttu abi vaja! Jette ahmis kopsud õhku täis ja karjus kõigest väest: „VÄIKE ONUUUUUUUUUUU! TULE APPPPIIIIII!“

Siis kostis taevast: „Kood punane! Kood punane!“ See oli Härra Turvatihane, kes lendas tiibade vihinal poisi poole. Ta pani poisile nokaga löögi, et see Jettest lahti laseks. Poiss püüdis kätega vehkides lindu eemale ajada ja Jette pääses vabaks. Härra Turvatihane lendas vihaselt ümber poisi: „Mis see olgu! Stopp! Niimoodi ei tohi käituda! Kes sa selline oled? Ja kas sul on mask peas?“ Härra Turvatihane haaras nokaga poisi kõrvade taha kinnitatud kummipaelast, mida enne juuste tagant nähagi polnud. Mask kukkus maha ja nähtavale ilmus hoopis täiskasvanu, kes oli väikest poissi teeselnud.

„Ai-ai! Niimoodi teisi petma!“ säutsus Härra Turvatihane vihaselt. „Oot-oot, las ma kontrollin üle, kes sa selline oled!“ Lind haaras oma sulgede alt põuetaskust väikese tahvelarvuti ja toksis kiiresti nokaga ekraani.

„Ta ütles, et ta nimi on Kris ja ta on siin mitu korda mängimas käinud,“ ütles Jette.

„Nonii! Siit mu turvalogidest on näha, et sa ei ole Kris. Sa oled mängus kasutanud nime Jänkuke585,“ kurjustas Härra Turvatihane ekraani uurides.

Rahvas kogunes nende ümber, et uudistada toimuvat. Kogunenud mängijad vaatasid halvakspanevalt ahhetades last teeselnud täiskasvanu poole. Rahva seast trügis kiirustades läbi Väike Onu koos Elliga.

Väike Onu kükitas, kallistas Jettet, vaatas talle tõsiselt otsa ja ütles: „Anna andeks, Jette! Ma jäin sinna istuma ja mul juhtus väike äpardus. Jette, sa oled vapper tüdruk, et võõraga kaasa ei läinud ja kutsusid kohe abi.“

Jette kallistas oma onu kõvasti.

Elli vaatas last teeselnud täiskasvanut, nutuvõre suu ümber: „Mina olen ju ka sinuga rääkinud! Ma arvasin, et me oleme sõbrad, aga sa valetasid mulle!“

Härra Turvatihane vaatas petturi poole ja lausus: „Siin sinu mäng lõppeb! Mina oma mängus teisi niimoodi petta ei luba!“ Ta vilistas kõrvulukustavalt ja juba mõne hetke pärast lendas kohale Turvatiibade parv. Kaksteist lihaselist tihast haarasid oma tugevate nokkadega petturist kinni ja lennutasid ta mängust välja.

Jette ütles nüüd Ellile: „Ma arvan, et me peame oma vanematele juhtunust rääkima.“

„Sul on õigus! Lähme praegu mängust välja. Aitäh, et sa mind aitasid, Jette!“ ütles Elli.

Jette jättis Elliga hüvasti. Ja järsku olidki nad Väikese Onuga vanaema arvutilaua taga istumas.