Tõsine jutt

„Oooo! Te olete juba oma arvutimängust tagasi! Miks te nii tõsiste nägudega olete. Kas te kaotasite?“ uuris isa.

„Ei, me ei jõudnud lõppugi!“ ütles Väike Onu.

Jette lõi silmad maha ja sõnas: „Meil juhtus üks õnnetus.“

„Õnnetus? Mul on plaastreid! Või on kõigepealt vaja antiseptikut? Tule, Jette, ma puhun peale!“ ütles köögist tuppa tormanud vanaema.

„Ei, Jette paistab täitsa ühes tükis olevat,“ ütles isa tüdrukut uurides. „Räägi julgelt, mis juhtus.“

„Me mängisime Väikese Onuga arvutis mu lemmikmängu. Seal on palju teisi mängijaid, nii lapsi kui täiskasvanuid. Noh, nagu mina ja Väike Onu. Me lasime mängu alguses endast pilti teha, aga see pilt lendas kogemata mängus minema,“ rääkis Jette.

Väike Onu lisas: „Tegelikult see minu süü. Ma kogemata vajutasin seal mängus midagi valesti, mu tegelane koperdas ja pildid lendasid minema. Jette ei tahtnud endast üldse pilte jagada.“

Jette jutustas edasi: „Me läksime neid pilte otsima, jõudsime randa ja kohtusime seal ühe tüdrukuga, kelle nimi on Elli. Mingi võõras inimene oli temalt pilti küsinud ja lubas selle eest vastu saata kuldmünte. Me Väikese Onuga ütlesime Ellile, et võõrastele ei tohi endast pilte saata. Kutsusin Elli endaga hoopis kaasa mängu, kus saab kuldmünte teenida mängides.“

„Väga õige tegu, Jette! Sa hoidsid ära väga suure õnnetuse,“ ütles isa.

„Jah, aga see pole veel kõik! See täiskasvanu, kes pilti küsis, tuli hoopis minu juurde, kui me jõudsime kuldmüntide mängu juurde. Ta teeskles, et on laps, aga ma sain aru, et ta valetab,“ rääkis Jette.

„Kuidas sa sellest aru said?“ päris isa.

Jette mõtles natuke ja selgitas: „Ta teadis mu nime, kuigi me ei olnud veel tutvunud. Lisaks oli tal kaasas üks õhupall, mille Väike Onu kogemata lendu lasi ja kus oli sees meie pilt. Ma arvan, et ta oli meid juba ammu jälitanud.“

„Mida sa siis tegid?“ uuris isa edasi.

„Kutsusin kohe kõva häälega Väikest Onu appi. Aga selle mängu korravalvur Härra Turvatihane jõudis esimesena kohale ja viskas petturi mängust välja,“ rääkis Jette.

„See oli väga õige tegu, Jette. Nii see, et sa kohe oma onu kutsusid, kui ka see, et sa mulle sellest rääkisid,“ ütles isa ja kallistas Jettet. „Selliste asjadega ei peagi lapsed üksi hakkama saama.“

Vanaema, kes oli siiani hirmunud näoga juttu kuulanud, küsis: „Kas me ei peaks sellest politseile teatama? Kui täiskasvanu teeskleb last ja küsib neilt pilte, petab ja valetab, siis on see ju väga tõsine asi?“„Ma annan sellest teada. Kirjutan juhtunust veebipolitseinikele. Sina, Jette, tegid aga väga õigesti, et mulle rääkisid. Nii saan ma otsustada, kuidas sind kõige paremini kaitsta ja aidata,“ ütles isa.

Vanaema lisas: „Tead, Jette, sa võid alati ka mulle sellistest asjadest rääkida. Ma küll alati ei saa aru, mis mõõkadest ja müntidest sa seletad, aga ma vähemalt proovin. Igal juhul olen ma sinu jaoks alati olemas.“

Tüdruk hüppas vanaemale kaela ja sosistas talle kõrva: „Mina sinu jaoks ka, mamma! Kui sul on vaja mingit pisikest kirja lugeda või internetist naljakaid videoid leida, siis ma alati aitan.“ Jette süda oli kohe kõvasti kergem – ta teadis, et ei jää kunagi oma muredega üksi.

Just siis kostis teisest toast ema kutse: „Tulge tordileeeeeeee!“ Külalised hakkasid õue õunapuu alla kogunema. Tädi Maarika tassis ka tahvelarvuti kaudu peol osaleva onu Kalmeri teistega kaasa.

„Meil on veel üks kiire asi teha,“ hõikas Jette emale ja pilgutas Väikesele Onule kavalalt silma.

„Aga tort?“ küsis ema.

„Me kohe tuleme!“ hõikas Jette ja juba nad sukeldusid Väikese Onuga mängu.