Tõsine jutt
Murega ei tohi jääda üksi
„Oooo! Te olete juba oma arvutimängust tagasi! Miks te nii tõsiste nägudega olete. Kas te kaotasite?“ uuris isa.
„Ei, me ei jõudnud lõppugi!“ ütles Väike Onu.
Jette lõi silmad maha ja sõnas: „Meil juhtus üks õnnetus.“
„Õnnetus? Mul on plaastreid! Või on kõigepealt vaja antiseptikut? Tule, Jette, ma puhun peale!“ ütles köögist tuppa tormanud vanaema.
„Ei, Jette paistab täitsa ühes tükis olevat,“ ütles isa tüdrukut uurides. „Räägi julgelt, mis juhtus.“
„Me mängisime Väikese Onuga arvutis mu lemmikmängu. Seal on palju teisi mängijaid, nii lapsi kui täiskasvanuid. Noh, nagu mina ja Väike Onu. Me lasime mängu alguses endast pilti teha, aga see pilt lendas kogemata mängus minema,“ rääkis Jette.
Väike Onu lisas: „Tegelikult see minu süü. Ma kogemata vajutasin seal mängus midagi valesti, mu tegelane koperdas ja pildid lendasid minema. Jette ei tahtnud endast üldse pilte jagada.“
Jette jutustas edasi: „Me läksime neid pilte otsima, jõudsime randa ja kohtusime seal ühe tüdrukuga, kelle nimi on Elli. Mingi võõras inimene oli temalt pilti küsinud ja lubas selle eest vastu saata kuldmünte. Me Väikese Onuga ütlesime Ellile, et võõrastele ei tohi endast pilte saata. Kutsusin Elli endaga hoopis kaasa mängu, kus saab kuldmünte teenida mängides.“
„Väga õige tegu, Jette! Sa hoidsid ära väga suure õnnetuse,“ ütles isa.
„Jah, aga see pole veel kõik! See täiskasvanu, kes pilti küsis, tuli hoopis minu juurde, kui me jõudsime kuldmüntide mängu juurde. Ta teeskles, et on laps, aga ma sain aru, et ta valetab,“ rääkis Jette.
„Kuidas sa sellest aru said?“ päris isa.
Jette mõtles natuke ja selgitas: „Ta teadis mu nime, kuigi me ei olnud veel tutvunud. Lisaks oli tal kaasas üks õhupall, mille Väike Onu kogemata lendu lasi ja kus oli sees meie pilt. Ma arvan, et ta oli meid juba ammu jälitanud.“
„Mida sa siis tegid?“ uuris isa edasi.
„Kutsusin kohe kõva häälega Väikest Onu appi. Aga selle mängu korravalvur Härra Turvatihane jõudis esimesena kohale ja viskas petturi mängust välja,“ rääkis Jette.
„See oli väga õige tegu, Jette. Nii see, et sa kohe oma onu kutsusid, kui ka see, et sa mulle sellest rääkisid,“ ütles isa ja kallistas Jettet. „Selliste asjadega ei peagi lapsed üksi hakkama saama.“
Vanaema, kes oli siiani hirmunud näoga juttu kuulanud, küsis: „Kas me ei peaks sellest politseile teatama? Kui täiskasvanu teeskleb last ja küsib neilt pilte, petab ja valetab, siis on see ju väga tõsine asi?“„Ma annan sellest teada. Kirjutan juhtunust veebipolitseinikele. Sina, Jette, tegid aga väga õigesti, et mulle rääkisid. Nii saan ma otsustada, kuidas sind kõige paremini kaitsta ja aidata,“ ütles isa.
Vanaema lisas: „Tead, Jette, sa võid alati ka mulle sellistest asjadest rääkida. Ma küll alati ei saa aru, mis mõõkadest ja müntidest sa seletad, aga ma vähemalt proovin. Igal juhul olen ma sinu jaoks alati olemas.“
Tüdruk hüppas vanaemale kaela ja sosistas talle kõrva: „Mina sinu jaoks ka, mamma! Kui sul on vaja mingit pisikest kirja lugeda või internetist naljakaid videoid leida, siis ma alati aitan.“ Jette süda oli kohe kõvasti kergem – ta teadis, et ei jää kunagi oma muredega üksi.
Just siis kostis teisest toast ema kutse: „Tulge tordileeeeeeee!“ Külalised hakkasid õue õunapuu alla kogunema. Tädi Maarika tassis ka tahvelarvuti kaudu peol osaleva onu Kalmeri teistega kaasa.
„Meil on veel üks kiire asi teha,“ hõikas Jette emale ja pilgutas Väikesele Onule kavalalt silma.
„Aga tort?“ küsis ema.
„Me kohe tuleme!“ hõikas Jette ja juba nad sukeldusid Väikese Onuga mängu.
Kas tead, et kui satud internetis olukorda, mis tekitab sinus halva tunde, on täiesti normaalne tunda hirmu, segadust või kurbust? Need tunded on häirekellaks sinu sees. See häirekell annab sulle märku, et midagi on valesti, ja on aeg tegutseda. Sa ei pea kunagi oma murega üksi olema! Mure või tunnete jagamine on väga julge tegu. See näitab, et oled tark. Räägi oma murest usaldusväärsele täiskasvanule, näiteks emale, isale, õpetajale või mõnele teisele lähedasele inimesele. Nad kaitsevad sind ja hoolitsevad selle eest, et sul oleks turvaline. Kui vaja, kutsuvad nad appi politsei, kes aitab nii lapsi kui täiskasvanuid.
Koos arutamiseks
- 1.Jette rääkis isale väga täpselt kõigest, mis mängus juhtus. Miks on oluline oma vanematega jagada nii head kui ka halba, mis internetis juhtub?
- 2.Kas sa teadsid, et ka internetis on olemas politseinikud, kes aitavad lapsi ja täiskasvanuid? Kuidas neid kutsutakse? Kuidas nende poole pöörduda saab?
- 3.Kuidas saad sina oma sõpra aidata, kui ta jagab internetis midagi, mis tundub ohtlik ja võib talle kahju teha?
Psühholoogi soovitused vanematele/täiskasvanule
- 1.Jää rahulikuks ja kuula. Lapsele on oluline teada, et täiskasvanu tuleb saadud infoga toime. Sageli lapsed ei taha oma muredest vanematele rääkida, sest kardavad tekitada lisakoormat või tunnevad, et peavad hakkama ka vanemate tunnete eest hoolitsema.
- 2.Loo turvaline ruum. Kui märkad, et lapsel on mure, siis arutage privaatselt – kohas, kus keegi ei sega ega kuule või kuula pealt. Märka ja peegelda lapse emotsioone (näiteks „Sellest rääkimine võib päris keeruline olla“, „See võis küll hirmutav olla“, „Mul on nii kahju, et sa pidid sellega terve nädala üksi olema/seda kogema!“).
- 3.Kuula aktiivselt ja süüdistamata. Laps peab tundma, et ta saab rääkida ilma, et talle tehakse etteheiteid (näiteks „Miks sa selle pildi siis saatsid?“, „Me oleme sellest ju rääkinud!“). Need tekitavad lapses süütunnet ja takistavad edaspidi muret jagamist.
- 4.Ära sunni last jagama detaile. Oluline on teada saada faktid, mis juhtus, kus ja kes oli teine osapool. Vajadusel salvesta vestlus või kogu muud tõendid. Liigne vanemapoolne ülekuulamine võib mõjutada lapse mälu juhtunust, sest mälu on väga vastuvõtlik. Korduv või suunav küsitlemine võib tahtmatult muuta või moonutada lapse mälestusi, mis võib hiljem raskendada politsei uurimistööd või muuta lapse tunnistuse ebausaldusväärseks. Laps võib tunda survet vastata just nii, nagu täiskasvanu ootab.
- 5.Kinnita lapsele (korduvalt), et tema pole milleski süüdi. Ütle talle selgelt, et ta tegi õigesti, kui pöördus täiskasvanu poole. Lapsele peab jääma tunne, et tegemist ei ole tema veaga ega süüga.
- 6.Ära keela lapsele interneti kasutamist täielikult. Selle asemel aruta temaga, kuidas olla tulevikus ettevaatlikum, kuidas tunda ära ohtlikke olukordi ja millal abi paluda.
- 7.Pöördu politsei poole, kui on kahtlus, et toime on pandud kuritegu.
