Moonutuste maja

Jette ja Väike Onu jõudsid tagasi arvutimängu, Kullamägede seikluspargi järjekorra lõppu. „Ära muretse, siin peab tavaliselt ainult kaks minutit ootama. Mõnikord viis või kümme. Ükskord ootasin ma tegelikult lausa terve tunni,“ ütles Jette. Ta hüppas iga sõna järel õhku, et üle teiste peade näha, kui pikk järjekord veel on.

„Äkki paneme mängu siiski kinni?“ küsis Väike Onu. „See võtab nii kaua aega.“

„Ei, ootame ikka ära! Palun! Palun!“ punnis tüdruk vastu.

Äkitselt kostis taevast vali sahin ja linnuhääled. Need olid Härra Turvatihane ja tema musklitega sõbrad. „Kangelased! Kangelased!“ hüüdsid nad ja maandusid otse Väikese Onu ja Jette jalgade ette.

„Tere tulemast tagasi, kangelased!“ säutsus Härra Turvatihane. „Te päästsite mängu ja paljastasite kurikaela. Tänutäheks viime teid ise seiklusparki. Sirutage käed välja!“’ ütles Härra Turvatihane.

Väike Onu polnud pärast roosa pilve pealt alla kukkumist lendamise ideest just kuigi vaimustuses. „Oled kindel, et me alla ei kuku? Kas te suudate meid lendamise ajal kinni hoida? Äkki sööb Suur Konn meid jälle ära?“ küsis ta kõhklevalt.

„Luban, et teiega ei juhtu midagi halba! Turvatihase ausõna!“ lõi Härra Turvatihane selja sirgu.

Jette ja Väike Onu ronisid lindudele selga ja nad tõusid lendu. Väike Jette sulges hetkeks silmad, naeratas ja nautis linnuna taevalaotuses lendamist. Kõrgelt paistsid kõik järjekorras seisvad inimesed imepisikestena, just nagu Salasõna Sipelgad. Väike Onu aga pigistas silmad kõvasti kinni ja ootas, et see õudus juba lõppeks.

Peagi jõudis reisiseltskond seiklusparki. Jette ja Väike Onu tänasid linde ning tõttasid tüdruku lemmikpaika – Moonutuste majja. Seal oli palju erinevaid peegleid, mis muutsid inimeste ja asjade välimust.

Moonutuste majas näis olevat tuhandeid mängijaid. Tegelikult polnud seal peale Jette ja Väikese Onu kedagi. Suur ringikujuline ruum oli täis erilisi peegleid. Need olid kõverpeeglid, mis venitasid, pressisid kokku, väänasid ja pöörasid kõike, mis nende ees seisis. Mõni peegel moonutas selle ees seisjat nii, et see sai endale hiire näo, mõni muutis inimese klouniks. Jette naeris laginal, kui nägi end ühest peeglist sama pika kaelaga nagu kaelkirjakul. Teise peegli ees paisus ta nagu õhupall, kolmandast vaatas vastu suu ja silmadega sulanud vahukomm. „Mõtle, kui me oleksimegi sellised!“ kilkas Jette, vaadates peeglit, mis muutis nad pisikeseks. „Siis me oleksime paras paar,“ naeris Väike Onu, kes nägi välja nagu päkapikk.

„Aga olemegi ju!“ ütles Jette ja lippas järgmisesse ruumi.

Seal olid seinad täis pilte. Alguses tundus, et need on lihtsalt tavalised fotod, kuid lähemalt uurides märkas Väike Onu, et see pole nii. Ühel pildil oli siil, kelle huuled olid punased ja väga pruntis. Teisel pildil poseeris uhkelt taksikoer, kellel olid pikad ja peenikesed jalad. Kõikidel piltidel nägid loomad ja inimesed välja veidi teistsugused kui tavaliselt.

„Need pildid on vist kõverpeeglite ees tehtud. Kõik näevad kuidagi teistsugused välja,“ ütles Jette.

Äkitselt märkasid nad poissi, kes silmitses kurvalt üht pilti. Jette uuris poisilt: „Miks sa nii toredas kohas nii kurb oled?“

„Ma tahaksin ka selline olla,“ ütles poiss ja näitas näpuga pildi suunas, kus temaga sama vana laps pingutas suuri muskleid. Poiss vaatas enda käsi, näpistas käsivarre nahka ja ütles: „Ma käin korvpallitrennis ja jooksen palju õues, aga ikka ei ole mul nii suuri muskleid.“

„Tahad selline olla?“ küsis Jette poisilt. „Tule, ma näitan sulle midagi!“

Jette viis poisi kõverpeeglitega tuppa. „Ta-daaa! Siin saad sekundiga samasuguseks musklimeheks muutuda,“ ütles Jette ja vedas poissi ühe peegli eest teise ette.

Poiss silmitses end erinevatest kõverpeeglitest. Iga sammu järel muutus tema peegelpilt – kord oli ta pikk nagu Luunja kurk, siis ümar nagu tomat ja siis peenike kui nuudel. Viimaks jõudis ta peegli ette, mis muutis ta tõeliseks musklimäeks. Ta vaatas end ühe ja teise külje pealt ning uuris: „Kas see musklitega poisi pilt oli ka niimoodi tehtud? See polnudki siis päris?“

„Ei usu,“ ütles Jette. „Tead, mängust ja tegelikult kogu internetist leitud pildid võivad olla väga palju muudetud. Tegelikult pole ju vaja muuta! Enda moodi olla on ikka kõige parem. Ära usu kõike, mida internetisnäed,“ selgitas tüdruk.

„Ma ei teadnud seda,“ ütles poiss punastades.

Väike Onu pistis kõrvalt toast pea ukse vahelt sisse ja hüüdis lõbusalt: „Häbeneda pole siin midagi! Nalja peab ikka saama!“

Väike Onu, Jette ja poiss sättisid end koos ühe suure peegli ette, mis muutis nad hiiglaslikeks porganditeks. Nad tantsisid ja hüppasid peegli ees, kuni kõhulihased olid krampis. Väike Onu kukkus suurest naerust suisa pikali ja see ajas lapsed jälle naerma. Peeglist paistis onu asemel pikk oranž porgand, mis maas ringi rullis.

Äkki kuulis Jette kõva korinat. „Väike Onu, kas sinu sees on mootor?“ küsis ta. Väike Onu ajas end püsti, haaras kätega kõhust ja ütles: „Mul läks kõht väga tühjaks. Ei tea, kui kaua me siin mänginud oleme? Äkki lõpetame tänaseks ja läheme vaatame, mida vanaema peolaual pakutakse!“

„Ah, tort!“ hüüdis Jette ehmatusega. Tal oli vahepeal täiesti unustanud, et nad pidid vanaema sünnipäevatorti sööma minema.

Väike Onu ja Jette lehvitasid poisile ning läksid arvutimängust välja.